Ester Eomois, EBSi õppejõud, Ettevõtlike Naiste Assotsiastiooni pikaaegne eestvedaja.
Uuringud näitavad, et ema võib iga lapse pealt kaotada kuni 5% oma palgast võrreldes lasteta naistega. Üks hiljutine Ameerika uuring näitab, et inimestele, keda nähakse breadwinneritena – raha teenijatena, pakutakse rohkem juhtimisvõimalusi, erinevaid koolitus- ja karjäärivõimalusi, millega kaasneb ka palgatõusu võimalus. Reeglina on breadwinner klassikalistest soorollidest lähtuvalt mees.
Uuringud räägivad nn. emadusbarjäärist, mis kinnitab, et neid naisi, kel on kodus väikesed lapsed või kes on lapseootel, tajutakse vähem tööle pühendununa ja arvatakse, et nad on isegi kaotanud mingeid oma kompetentse. Seda ei öelda otse välja kuid sellistele naistele ei pakuta ambitsioonikaid projekte, ei pakuta edutamist, ei kaasata uutesse tegemistesse. Juht teeb seda sageli seetõttu, et ta tahab olla hooliv/hoolitsev juht – ta justkui kaitseb ja hoiab seda naist tööalaste pingutuste eest. Tegelikult tekitab aga olukorra, kus naisel ei ole võimalik soovi korral tööalaselt areneda, ta jääb ilma karjäärivõimalustest.
Laste sünnitamine on naistele määratud, kuid sünnitus langeb tavaliselt ajaliselt samale perioodile, mil naiste elus on suurimate karjäärimuutuste ja kiire isikliku arengu aeg. Kuna lastega tegelemine on jätkuvalt naiste „töö“, siis naised lähevad ise paindliku ja poole tööaja peale, mis toob kaasa nn „ paindlikkuse stigma“ - neid, kes töötavad poole kohaga, neid ei edutata samaväärselt täiskohaga töötajatega. Lisaks on teada, et üks soolise palgalõhe põhjuseid on just paindliku tööajaga töötamine.
Emadustrahv- kuidas seda mitte maksta?
Olen oma doktoritöö raames uurinud Eesti naisjuhtide karjääri teekondasid ja tegureid, kuidas pere ja töörolle paremini ühitada. Toon välja mõned mõtted, mis intervjuudest on kõlama jäänud.
- Naistel on privileeg sünnitada, aga naised ei peaks nägema emarolli oma ainsa rollina. Ka lastega kodus olemise ajal peaks hoidma end kursis tööalaste tegemistega, vaatama, mis valdkonnas toimub, hoidma ühendust oma ettevõttega, käima koolitustel, osalema minimaalselt tööalastes tegemistes. Olles poolteist aastat eemal, võib naine jääda maha ja tööalast kurssi kaotada. Pikk vanemapuhkus võib kujuneda hoopis beebilõksuks, kus tulemuseks tööle naastes madalama kvalifikatsiooniga töö, madalam palk ja rahuolematus.
- Naised võiks teadlikult treenida endas julgust mõelda suuremalt ja julgemalt kandideerida paremale töökohale. Ka ettevõtted, mida naised on loonud, on tihti väikesed. Jah, mehed teevad kiiremaid ja julgemaid otsuseid. Naised on enesekriitilisemad, lihvivad niikaua oma oskusi perfektsuse tasemele ja hea võimalus on juba mööda läinud. Uuringute järgi naiste ja meeste juhtimisstiilides ei ole erinevusi, küll aga on mehed riskijulgemad. Riskide võtmine ei ole aga kaasasündinud ega soost sõltuv omadus, vaid see on oskus, mida on võimalik ja vajalik treenida, lapsest peale. Võtta ette erinevaid asju, proovida, katsetada. Kui naine käib tööl, siis tasub teha just seda tööd, mis meeldib. Sellist tööd, kus saab otsustada selle üle mis võimaldab realiseerida oma professionaalset potentsiaali, areneda tööalaselt oma eesmärkide ja soovide kohaselt ning saada töö eest õiglaselt tasustatud.
- Edukad naised planeerivad pere tegemisi hästi ja võtavad kohustusi ratsionaalselt. Paljud lähtuvad mõttest, et lapse kasvatamisest võtab osa terve küla − nii isa, laiendatud pere kui loodud tugivõrgustik. Üksi rassides tekib väsimus. Tore tõdemus, mis uuringus välja toodi, et lapse isa on võrdne osaline lapsekasvatamise protsessis, mitte ema abiline. Ja sellest võidavad kõik!
- Minu doktoritöö uuringust tuli ka välja, et naisjuhid on oma organisatsioonis väga armastatud ja hoitud, eelarvamusi pädevuse või otsustuskindluse osas ei olnud. Küll mõnel juhul partneritele või klientidele oli vaja rohkem põhjendada, maha müüa, et naisena on siin tippjuht sama pädev ja valmis võtma vastu olulisi otsuseid.
- Naistippjuhid ise tunnistasid, et on teinud (liiga) palju tööd ning oma juhikarjäärile tagasi vaadates soovitaksid teistele naistele teha asju rohkem koos, üksteisele toetudes, vähem püüeldes perfektsionismi poole, rohkem kasutades oma ärikontakte ning kolleegide soovitusi.
Soovin, et 21. sajandil ei peaks ükski naine tegema valikuid sõltuvalt rollist − kui tal on väikesed lapsed, siis tööalaselt tipus olla on praktiliselt võimatu. Ja kui naine teeb karjääri, siis peret ei saa planeerida. Tasakaalus pere ja töövõimalused on targalt otsustades ja tegutsedes ikka olemas − ei ole vaja valida, kas oled ema või karjäärinaine, kui soovid olla mõlemat.
