Kaasamine versus otsustamine
14. november 2025
Hiljutisel Estonian Business Schooli hommikukohvil süvenesime tänapäeva juhtimise ühte kesksesse dilemmasse: kus jookseb piir kaasamise ja otsustamise vahel ehk kuidas vältida otsustusparalüüsi, ent samas mitte lämmatada meeskonna initsiatiivi. Teemat avasime koos pikaajalise kriisi- ja militaarjuhtimise kogemusega Combat Ready instruktori Eerik Heldna, Rahvusvahelise Kaitseuuringute Keskuse tegevjuhi Kadri Laari, Saunumi tegevjuhi Allan Seliranna, EBSi loovmõtlemise külalislektori Ilona Nurmela ning laudkondades aruteluga liitunud juhtidega.
Eerik avas militaar- ja kriisijuhtimise perspektiivi, mis seab esikohale juhi absoluutse vastutuse. Kriisiolukorras dikteerib otsuseid ajaline surve ning fookuses on missiooni selge "miks" - põhjus, mille nimel tegutsetakse ja mis annab tegevusele tähenduse. Kui meeskond mõistab laiemat eesmärki, ei pea juht tegelema mikromanageerimisega. Vastupidi, oluline on vältida “kuidas” juhiste andmist, sest olukordades, kus otsused tuleb langetada kohe ja praegu tuleb need teha varasema treeningu pealt. Vastutus tiimi arendamisel on juhi vääramatu koorem, mis tipneb hetkega, kui tuleb seista silmitsi oma vea tagajärgedega. Kui missioon ebaõnnestub või tulemused jäävad saavutamata, on see alati juhi, mitte meeskonna vastutus.
Kadri Laar lähenes dilemmale antropoloogilise käsitlusega, määratledes juhi rolli peamise tähenduse loojana. Juhi ülesanne on luua psühholoogiliselt turvaline ruum ning kujundada meeskonna ühist tajuruumi. Kaasamine on protsessi tuum, mille kaudu sünnib ühine arusaam, usaldus ja pühendumus. See eeldab juhipoolset empaatiat ja oskust mõista meeskonna sisemist dünaamikat - milline on igaühe staatus, kindlustunne, autonoomia ja õiglustunne. Ilma selleta jääb meeskond pelgalt ülesannete täitjaks, mitte ühise eesmärgi kandjaks.
Ekspertpaneeli arutelu kinnitas, et juhtimise maastik on murrangus. Ühelt poolt toob tehisintellekt kaasa rutiinseid, reeglipõhiseid otsuseid tegevate keskastmejuhtide kadumise. Muutus sunnib allesjäävaid juhte keskenduma sellele, mis on unikaalselt inimlik - väärtuspõhiste ja keeruliste valikute tegemisele olukordades, kus info on puudulikult. Lisaks on näha nihet teenindava kultuuri suunas. Uue põlvkonna ootustele vastamiseks on juht üha enam organisatsiooni ja oma inimeste teenistuses, mitte hierarhia tipus trooniv otsustaja. See vähendab juhi rolli kui staatuse sümbolit, muutes selle emotsionaalset vastupidavust nõudvaks teenimiseks.
Arutelu jätkuks jagab oma kogemusi ja vaateid Kaarel Suuk, EBSi külalislektor ja juhtide arengupartner, kelle mõtted viivad meid sügavamale küsimusse, mida tähendab vastutus juhtimises - eriti siis, kui otsustamine ja kaasamine põimuvad üheks tervikuks.
Vastutus kaasamise eest
Kaasamise vastandamine otsustamisega on võimatuna püstitatud vastuolu. Neid tuleb vaadata lahutamatutena ja teineteist täiendavatena. Mõttevahetused pakkusid mitmeid äratundmisi ka enda juhtimispraktikas, avades olukordi ja isegi perioode, kus kaldusin eelistama kord kaasamist, kord iseseisvat otsustamist. Pidevalt tegutsemises olles ongi tasakaalu raske leida, sest need kaks äärmust on ahvatlevalt lihtsad.
Otsustamine ilma kaasamiseta on autokraatia, mis võib lühiajaliselt kriisis toimida, kuid pikas perspektiivis lämmatab igasuguse initsiatiivi ja arengu. See loob järgijate, mitte mõtlejate kultuuri. Kaasamine ilma vastutuseta on aga anarhia - lõputute koosolekute ring, kus puudub julgus teha otsuseid ning nii on siht kerge kaduma. Tõeline juhtimiskunst ei seisne valikus ühe või teise vahel, vaid oskuses neid kahte tasakaalus hoida.
Selle tasakaalu leidmisel on mind aidanud nii enda tegevuse ja valikute mõtestamine kui ka usalduslikus keskkonnas kaasteelistega oma mõtete, rõõmude ja murede jagamine. Aga ka teadmine, et autentsus ja endaks jäämine on oodatud ning hinnatud. Sellel viimasel teemal leiab häid mõtteid suurepäraselt kirjutatud ja tõeliselt kaasahaaravalt audiosse loetud raamatust "Courage to be disliked" (tõlgitud ka eesti keelde "Julgus mitte meeldida" ja kes selle enda jaoks juba avastanud on, siis uuri ka järge "Courage to be happy").
Lõpetuseks, juhi ülim vastutus ei ole mitte ainult otsuse tegemine, vaid vastutuse võtmine kaasamise enda eest. See tähendab vastutust luua kultuur, kus inimestel on julgus rääkida, eksida ja kaasa mõelda. See tähendab oskust defineerida see "miks", mis annab kaasamisele tähenduse. See tähendab juhi otsustuskindlust astuda ette hetkel, kui arutelud on lõppenud ja tuleb langetada raske, kuid vajalik otsus. See on vastutus, mis ei ole koorem, vaid privileeg - privileeg luua keskkond, kus sünnivad parimad võimalikud tulemused.
Ootame sind juba järgmisele EBSi inspireerivale vestlusringile „Mõttemuskel vs mugavustsoon”, mis toimub 27. novembril kell 15.00-17.00. Sel korral arutleme, miks on õppimisest saanud uus tervisesport - kognitiivne treening, mis hoiab mõtlemise paindliku ja tulevikuks valmis.
