Rohepöörde väsimusest edasi: kuidas EBS loob praktilisi kestlikkuslahendusi
7. aprill 2026
Eesti tarbijate huvi roheteemade vastu väheneb aasta-aastalt – sellise tulemuseni jõudis eelmisel kuul Emori poolt avaldatud uuring. Üha enam inimesi peab ettevõtete keskkonnahoiakut pigem ebaoluliseks ning rohepöörde aeglustamise toetajaid on nüüd rohkem kui neid, kes sooviksid sama tempoga jätkata või seda kiirendada.
Samas kinnitavad teadusandmed vastupidist trendi – kliimakriis süveneb jätkuvalt. Need kaks asja on korraga tõesed. Tarbijate väsimus on päris, aga päris on ka kliimakriis.
Neid vastuolulisi reaalsusi mõistab hästi Aleksandra Kekkonen, EBS-i ringmajanduse kaasprofessor ja rohelise, ringmajanduse ning ressursside teadmussiirde tiimi juht. Ta on aastaid jälginud, kuidas lõhe avaliku meelsuse ja teadusliku tegelikkuse vahel aina suureneb. Nagu ta ise ütleb: inimesed ei taha neist teemadest rääkida, sest see tekitab raskeid tundeid. Kuid isegi siis, kui me ei taha enam kuulda ja tunneme väsimust, ei kao probleem kuhugi – olukord halveneb ning seda tuleb jätkuvalt teadvustada.
Uuringud näitavad, et kuigi ettevõtted tunnevad mõisteid nagu ringmajandus ja ESG, jääb nende praktiline rakendamine sageli nõrgaks. Just selle lünga täitmiseks on EBS loonud mikrokraadid ja magistritaseme spetsialiseerumise, mis aitavad viia kestlikkuse põhimõtted päriselt äripraktikasse.
EBS-i teadustiim töötab ka mitmes rahvusvahelises projektis, mis keskenduvad väga konkreetsetele probleemidele. Näiteks RegioFoodS uurib, kuidas muuta Põhja- ja Baltimaade toidusüsteemid vastupidavamaks ja iseseisvamaks, kaardistades tarneahelate kitsaskohti ja sõltuvusi. CO-FOREST projekt aga aitab metsandussektoril kohaneda uute nõuete, tehnoloogiate ja kestlikkuse ootustega, luues praktilisi koolituslahendusi erinevatele sihtrühmadele.
Nende projektide keskmes ei ole pelgalt teooria, vaid rakendatavad lahendused – tööriistad, ärimudelid ja koostöövormid, mida ettevõtted ja organisatsioonid saavad kohe kasutada.
Oluline on ka mõista, et ringmajandus ei tähenda ainult jäätmete vähendamist. See tähendab toodete ja protsesside kujundamist nii, et nende elutsükli lõpp on läbi mõeldud juba algusest peale. Just selline lähenemine loob kestlikkuse, mis ka päriselt toimib.
Miks just ärikool?
Võib tekkida küsimus, miks tegeleb ärikool üldse toidusüsteemide, metsanduse ja sarnaste teemadega, mis ei kuulu klassikalise MBA õppekava alla. Vastus on aga lihtsam ja samas olulisem, kui esmapilgul paistab. Ärikool suudab teha seda, mida puhtalt teadusasutused sageli ei tee – tõlkida teadustulemused ärimudeliteks, tegevusraamistikeks ja praktilisteks strateegiateks, mida ettevõtted päriselt kasutada saavad. Kui uuring näitab, et mõne piirkonna toidutarneahel on haavatav, on sellest kasu ainult siis, kui ettevõtted saavad aru, kuidas sellele reageerida.
Nagu Aleksandra Kekkonen rõhutab: kuigi need teemad võivad tunduda traditsioonilisest ärimaailmast kaugemad, on tegelik seos väga tugev. Just interdistsiplinaarne lähenemine võimaldab viia teaduslikud teadmised ellu ja toetada projektide päris mõju.
Põhjalikumalt saad artikliga tutvuda siin.
