EBSi lugu
Estonian Business School – uskumatuna näiva idee realiseerumine
Ajal, mil suur ja võimas Nõukogude Liit hakkas lagunema, Mihhail Gorbatshov oli alustanud superriigi reformimist, täie hooga oli käimas perestroika ja vabaturumajandusest ei osanud veel keegi unistadagi, suutsid kolm meest ellu viia pea võimatu idee – luua inglise keelsel õppel põhinev ärikool.
Estonian Business School’i loomise eellugu
Kui Nõukogude Liit hakkas lagunema, töötas eelmine EBSi rektor Madis Habakuk küll TPI Tööstuse planeerimise ja juhtimise kateedris, kuid tajus juba muutusi. Ilmne oli, et kui Liit laguneb, tuleb otsuseid hakata tegema kohapeal, need ei tule enam Moskvast, nagu varemalt. Samuti arvas Habakuk, et Eesti vajab spetsialiste, kes tunneks turumajanduse ning väliskaubanduse seadusi ja oskaks inglise keelt. Nii tekkiski kommertskooli loomise idee alge.
Mitmed Lääne ärimehed pöörasid sel ajal pilgud ida poole, nende seas ka Marshall Fitzgerald. Tema eesmärgiks oli parandada Ameerika Ühendriikide ning Nõukogude Venemaa vahelisi suhteid ning olla samas oma silmaga tunnistajaks ajaloolistele sündmustele, mis tol ajal Venemaal toimusid. Kuna ta ei osanud kusagilt mujalt alustada, siis kontakteerus Fitzgerald Nõukogude Liidule kõige lähema tuttava – soomlase Hannu Linnainmaaga, kes omakorda tutvustas teda aastal 1987 Madis Habakukega, kes oli tolleaegses Nõukogude Liidus üsna tuntud nimi ja keda tunti ka väljaspool piire.
Teine EBSi sünniloos tähtsat rolli mängiv härrasmees, Ilmar Martens, oli Eestis sündinud ning leidis Madis Habakukega kontakti kirja teel, mille viimane ühes Rootsi ajalehes avaldas. Kirjas seisis palve väliseestlastele toetada kodueestlaste 50-aastase haridusaugu likvideerimist. Martensi lennukatest ideedest sai ka Habakuk innustust ning see oli samm Estonian Business School’i loomisele lähemale.
Marshall Fitzgeraldi mägedes asuvas rantšos sai Estonian Business School’i rajamise idee juba konkreetsemad piirjooned ning Ilmar Martens asus Eesti ärimeeste Kanadasse õppima saatmise teemal läbi rääkima mitme õppejõuga, sealhulgas ka väliseestlase Rein Petersoniga. Õppesilla projekti raames said New Yorgis kokku kolm meest: Martens, Habakuk ning Peterson. Martensi New Yorgi korteris töötati kolme ööpäeva jooksul välja Estonian Business School’i alusdokumendid ning pandi paika alusprintsiibid.
Varakapitalismiaja läbielamised ehk läbi raskuste tähtede poole
Kui Habakuk Eestisse tagasi pöördus, palus ta juhtimiskonsultant Lembit Saveljevil luua Estonian Business School kooperatiivina, sest muid ettevõtlusvorme Nõukogude Liidus siis veel ei tuntud. Kuu aja pärast võis EBS tollase nimega Eesti Kõrgem Kommertskool tegutsemist alustada.
EBSi ideeks oli aastapikkune kursus, millest kuus kuud õpitaks esmalt inglise keelt ning siis suunduksid õppijad kas Ameerika Ühendriikide või Kanada ettevõtete töökorraldusega tutvuma. Kursuse viimased kolm kuud kuluksid lõputöö kirjutamise peale. Sellise kursuse hind oli tolle aja tingimuste kohta suhteliselt kõrge – 33800 rubla. Kui „Marati“ peadirektor Ants Kapral ütles, et kui kursus maksaks ka 300 000 rubla, saadaks ta ikkagi ühe mehe oma kaadrist sinna õppima, oli selge, et hoolimata soolasest hinnast pakkus ettevõtmine inimestele huvi. Nii komplekteeritigi esimene grupp IB1- International Business School 1.
Business Schooli esimeseks peakorteriks sai Madis Habakuke poja Mardi magamistuba, kes oli sel ajal sõjaväes. Õppehooneks sai aga peaministri abi Rein Kaarepere soovitusel valitsuse residents Suurupis, kus õppetöö toimus üle nädala. Töötajaid oli kommertskoolis siis kuus: peale Madis Habakuke veel juhtimiskonsultandid - organisaatorid Urve Margus ja Piia Sandla, raamatupidaja Marje Habakuk, sekretär Nelli Kolk ja inglise keele õpetaja Elin Saks.
Üldine suhtumine Estonian Business School’i ettevõtmisse oli hea, näiteks andis toonane peaminister Indrek Toome kursuslastele riigi toetusena 20 000 dollarit, kuid levinud oli arvamine, et mõned õppuritest kindlasti jäävadki välismaale. Kui saabus aeg, mil esimene grupp pidi välisriikidesse õppima suunduma, ütles Keskkomitee ideoloogiasekretär Mikk Titma Madis Habakukele: „Habakuk, kui mõni kursuslastest juhtub välismaale jääma, ärge kartke, teiega ei juhtu midagi hirmsat.“ Esimene grupp võis seega täies kindluses välja sõita.
Kuigi asjaajamine sujus üldjoones hästi, tuli esimese grupi väljasaatmisel siiski ette mõningaid takistusi. „Aerofloti“ lennupiletite hankimiseks pidi õppekonsultant Piia Sandla sõitma Moskvasse ning praktiliselt elama lennujaamas – tihti tuli ka ette, et Sandla pidi magamiskotiga piletimüügi agentuuris ööbima, et pileteid kätte saada.
Vastuvõtt Kanadas oli üliemotsionaalne, oli ju õppurite rühm esimesed eestlased, keda Kanada eestlased peale piiride sulgumist üldse nägid. Ka kursuslased ise olid täis härdaid tundmusi. Kui rühm oli juba bussi peal, mis viis nad Tartu Instituudi maja poole, ütles Tartu Ülikooli õppejõud Andres Arrak: „Alles nüüd ma usun, et olen siin.“ See lause väljendas paljude seisukohti. Kanada eestlased olid video abil juba kursuslastega tutvunud, kuid tutvumisõhtu Eesti Majas oli hoopis midagi muud. „Siin me siis nüüd oleme,“ ütles Madis Habakuk tervitussõnad, mille peale paljud lausa nutma hakkasid.
Ameerika rühm aga oli piltlikult öeldes langevarjurite dessant, kes visati maha ei tea kus ning kelle tulekuks olid ettevalmistused pehmelt öeldes tagasihoidlikud, kuid õppetöö sai siiski alata. Esimese kuu jooksul oli see ülimalt intensiivne - iga päev külastati ise ettevõtet ning tehti selle üldanalüüs. Elatist teenisid kursuslased kastivabrikus. Kuni väliseestlase Riho Martinsoni välja ilmumiseni, kes oli California Foster City aselinnapea, elasid õppurid tõelist hulkurielu. Martinson hoolitses eestlaste peavarju ja õppimise eest. Augustis tulid mõlemad rühmad täies koosseisus Eestisse tagasi.
Kuna kuuldused esimesest grupist levisid kulutulena, ei olnud IB2 komplekteerimisega mingeid raskusi. Mõlemad grupid alustasid pea samaaegselt, vahe tuli vaid keeletasemest. IB2s oli õppureid üle terve Nõukogude Liidu – Ukrainast, Lätist, Venemaalt, kokku üle saja inimese. Estonian Business Schooli olukord oli hiilgav, esimese aasta lõpus oli kasum 700 000 rubla ja hea hariduse oli saanud 30 tippjuhti. Aastal 1988 vahetas Business School peakorterit ning asus ümber Tööstuse tänavale. 1989. aasta lõpus kolis EBS taas uude peakorterisse Sakala Keskuses, kuhu jäädi üsna mitmeks aastaks.
Estonian Business Schooli must periood
1991. aastal algas EBSis raskuste periood. Suurtes nõukogude ettevõtetes ei olnud juhtidel enam võimalik nädalate kaupa ära olla ning õppida. Ettevõtted sattusid raskustesse, neil polnud enam raha ning helgemad pead lahkusid eraettevõtlusse. Suured ettevõtted lagunesid, majandus käis alla ning rubla ostuvõime vähenes. IB3 ja IB4, mis töötasid juba magistriprogrammi alusel, moodustati juba väga suurte raskustega. Eriti keerulised lood olid õppemaksuga, kuna tänu 1000%-lisele hüperinflatsioonile võis raha järgmisel päeval olla praktiliselt väärtusetu. “See tõusis lausa raketina,” meenutab Habakuk. Õppemaksu korrigeeriti pea iga kuu.
Samal aastal alustas hoolimata välispartnerite vastupidisest soovitusest tegevust ka päevane bakalaureuse programm. Esimesed päevaõppe üliõpilased olid väga head ning on praeguseks karjääriredelil üsna kaugele jõudnud. Kuna ülikool oli väike ning tudengit väärtustati väga kõrgelt, tundsid üliõpilased kohe alguses ennast uues koolis väga koduselt ning bakalaureuseõppe programm oli edukas. EBSil oli veel vähe arvuteid, õppetööks kasutati töötajatele mõeldud masinaid. Nii tuligi ette juhtumeid, kus EBSi töötajad oma arvutitele kuidagi ligi ei pääsenud. Vastuvõtt esimestel aastatel oli 50-60 tudengit.
Tänu hüperinflatsioonile oli Estonian Business School aga kriisi äärel. Madis Habakuk oli parajasti Ühendriikides suvist praktikat ette valmistamas, kui talle saabus kodust järgmise sisuga kiri: “Tule kiiresti tagasi, meil ei ole võimalik töötajatele järgmise kuu palku välja maksta”. Õnneks oli juhtkond olnud piisavalt tark, et osa rubladest dollaritesse konverteerida ning see kooli päästiski.
Samal aastal pidi toimuma ka seni kõige kõrgematasemelisem suvepraktika San Fransisco Ülikoolis ning kõik stažeerima tulnud tudengid pidid saama Ühendriikides erialast tööd, kuid kuna Ameerikas algas tööpuuduse periood, jäid lubadused täitmata. Sellele ajale langes ka IB3 praktika ebaõnnestumine Kieli ülikoolis. Tudengite seas tekitas see kooli suhtes väga negatiivset hoiakut.
Ei ole halba ilma heata. 1992. aastal sai Estonian Business Schooli kooperatiivist aktsiaselts Eesti Kõrgem Kommertskool ning samal aastal toimus ka nüüd traditsiooniks muutunud EBSi ball.
Lauteri tänava stabiilsuseaeg
1993. aastal alustas Marje Habakuke käe all tööd bakalaureuse kaugõppe programm, 1995. aastal laienes programm ka õhtuse bakalaureuse õppe peale. Aastal 1995. sai Kõrgem Kommertskool ka ülikooli litsentsi.
Aasta pärast, 1996, alustasid tööd kolmeaastane diplomiõppe ning rahvusvaheline bakalaureuseõppe programm. Kuna prognoositi, et eestlaste sündivus langeb ning Soomes on samas konkurss ülikooli kohtadele ülisuur, panustatigi esmalt Soomele. Koos Turku School of Economics and Business Administration'iga alustati siis ka doktoriõppe programmi.
Samal aastal alustas tegevust täiendkoolituse ja konsultatsioonide osakond. Magistriprogrammis loodi kaks uut eriala – majandusarvestus ja personalijuhtimine. Hakkasid tekkima tütarettevõtted. Esimene ning suurim neist on “Imanta Hariduskeskus”, mille eesmärgiks oli lahutada ülikoolist hoonetega seotud haldustegevus. Toetusena riigilt sai Eesti Kõrgem Kommertskool kasutada ruume Lauteri tänaval majas number 3, kus ülikool tänaseni asub. 1997. aasta börsikrahh mõjus kommertskoolile juba valutult ning ülikool sai riikliku akrediteeringu. Alustati diplomiõpet kaugõppes ja päevases õppevormis.
Aastaks 1998 on järsult suurenenud vahetusüliõpilaste arv koostöös erinevate Euroopa ärikoolidega. Kokku õpib EBS-is juba 6000 mitmesugust üliõpilast, vahetusõpilaste arv läheneb sajale. Kommertskooli avatud ülikooli osakonda, millest hiljem kujunes välja juhtimiskoolituskeskus, asub juhtima 23-aastane Jan Andresoo, kes näitas hoolimata oma vanusele hämmastavalt häid tulemusi.
Üldises juhtimisealases tegevuses alustas EBS teiste koolide ja treeningfirmade ülevõtmist aastal 1999, mil osteti koolitusfirma EM International. See ühendati EBS-i juhtimiskeskusega, mis oli eksisteerinud 1994-st aastast. Pärast EM Internationaliga ühinemist toimus juhtimiskoolituskeskuses kiire areng ning ettevõtte kasum kasvas mitmekordseks. Selle üheks põhjuseks oli ka see, et asutuse oli saanud Jan Andresoo.
EM Internationali asutaja ja endine juht, professor Tiit Elenurm, ühines EBS-i akadeemilise kaadriga ning asus juhtima ettevõtluse õppetooli.
Õppejõudkonnaga liitusid mitmed teisedki uued tulijad. Professor Olav Aarna, olles lõpetanud kaks rektori ametiaega Tallinna Tehnikaülikoolis, asus aastal 2000 Kõrgema Kommertskooli rektori kohale. Tema ametiaeg lõppes aastal 2003 ning EBS-i asus taas juhtima professor Madis Habakuk. Avaliku halduse õppetooli asus juhtima professor Arno Almann. Professor Peeter Lorents hakkas juhtima EBS-i infotehnoloogia teaduskonda ning koostas seal väga tugeva kaadri.
Oma praeguse struktuuri saavutas Kõrgem Kommertskool aastal 2000. Siis loodi EBS Grupp, mis oma olemuselt oli hariduskontsern ja koosneb Grupi juhtkonnast, holding firmast ja AS Estonian Business School Groupist, mis koosneb omakorda allasutusest EBS Education OÜ, EBS Juhtimiskoolituse Keskus, EBS Campus, EBS Print.
Samal aastal alustas Kõrgem Kommertskool ka tegevust Hiinas ning programmide müüki projekteeriti uus programm nimetusega CMBA – Chinese Master of Business Administration. Sisult magistrikraadi andva programmi esimene lend lõpetas sügisel 2003. Samal aastal alustati tudengite otsimist ka Indiast, mis toimus palju kiiremini Hiinas. India õpilased saabusid EBS-i õppima juba aasta 2003 suvel.